Illustratsioon: Kristi Kangilaski

Perenõustaja Gea Girgorjev käis teadveloleva vanemluse idee väljatöötaja Susan Bögels juures õppimas, kuidas saada teadlikuks lapsevanemaks. Alustada tuleb endast, tuletab Bögels meelde. Kui vanemal pole päevas kas või kolme minutit, et olla täielikus vaikuses ja vaadata iseendasse, siis on võimatu olla hea lapsevanem. 

Kell on kümme õhtul, istun Haapsalu kodus akna all väikese kirjutuslaua taga ja luban endale kolmeminutilisehingetõmbepausi. Tulin siia, et teha ära mõned kirjutamistööd. Astusin korraks eemale pealinna kodust, kus tütre, elukaaslase ja kassi orkestreeritud melu keskel tundus keskendumine ilmvõimatu. 

Kellele väikeste laste vanematest ei oleks tuttav tunne, kui järsku kõik üle pea kasvab? Aga mida siis neil hetkedel teha — kas prahvatada kõigi ümbritsevatega pahandama, et siis hiljem süütunde lainel surfates ennast kritiseerida, või hoopis lubada endale teadlik hingetõmbepaus, säilitada rahu ja heatahtlik meele nii enda kui ka teiste suhtes, nii et lõpuks laheneb olukord suurema draamata? Me ju kõik sooviks suuta valida seda teist varianti, aga kuidas osata vajalikul hetkel nii toimida?

Üheks viisiks on arendada teadvelolekut (ing k mindfulness), mille sünonüümideks on ärksus, ärksameelsus, teadlikkus, meeleteadlikkus. Teadvelolevaks vanemaks olemine (ing k mindful parenting) tähistab oskust ühelt poolt olla rohkem kohal vanemaks olemise ilusates hetkedes ning teisalt võimet tulla paremini toime vanemlusega kaasneva stressi ja raskustega. 

Kolm minutit

Ka minu kolmeminutiline hingamispaus on osa teadveloleku harjutamisest. Häälestumine on asjaga alustamisel minu jaoks A ja O. Sulen silmad, toon tähelepanu hetke kogemuse juurde oma kehas, milliseid füüsilisi aistinguid märkan, millised mõtted on platsis, milliseid emotsioone kogen. Teen pai kübekesele süütundele, mis pead tõstab, et jälle pere juurest eemal olen. Seejärel liigutan tähelepanu hingamise teadvustamisele ja õige pea olengi kohal. Avan silmad, lukustan lahti iPadi ja asun trükkima.

Hingetõmbepaus Haapsalus viib mind tagasi kevadisse Amsterdami, vestluse juurde teadveloleva vanemluse kursuse idee väljatöötaja, teadlase, psühhoterapeudi ja lapsevanema Susan Bögelsiga, kelle läbi viidud kursusele tulin selleks, et õppida ka ise teadveloleva vanemluse koolitajaks. Istume Amsterdami kesklinnas asuva Teadveloleku keskuse katuseterrassil, kus kriitvalgete seinte ja erksinise taeva taustal on korraks tunne nagu oleksime mõnes Vahemereäärses villas. Susani helge, lõõgastunud, kuid samas erk kohalolu vaid toetab seda kujutelma. Oleme veetnud koos neli koolituspäeva, kuid tunne on nagu oleksime kohtunud juba ammu. Kujutan ette, et seda kogevad Susani seltskonnas paljud, kuna tema viis inimestega suhelda on usalduslik ning tema huvi ümbritsevate vastu siiras.

Teekonna algus

Susani huvi teadveloleku teema vastu sai alguse noore teadlasena 1990. aastate alguses, kui ta uuris, mis asi on tähelepanu. Muu hulgas tegeles ta ka spordipsühholoogiaga ja töötas välja sportlastele mõeldud harjutuse, kuidas tuua tähelepanu täielikult sooritamist vajavale ülesandele. Pärast harjutuse avaldamist erialaajakirjas? kirjutas talle üks UK professor ja küsis, kas see pole mitte sama, mis teadvelolek? Aasta oli siis 1995 ja sõnda “mindfulness” oli Susani jaoks midagi uut. Mõni aeg hiljem sai Susanist ärksameelsuseprakitka ühe tuntuima õpetaja Mark Williamsi õpilane ja kuna samal ajal töötas naine ühes teaduskeskuses laste ja noorte ning nende vanematega, siis hakkas ta peatselt korraldama vanematele mõeldud kursusi teadveolekust.

Innustan teda avama oma isiklikku kogemust ja uurin, millised harjutused on talle endale olnud kõige toetavamad lapsevanemana? “Teadvelolekuga seotud teemad tulid mu pere-ellu ajal, kui mu peres oli neli last. Olin oma teises suhtes ja meiega elasid minu eelnevast abielust sündinud kaks last, tollases kooselus sündinud beebi ning lisaks mu toonase partneri eelnevast kooselust sündinud laps. Kärgpere-elu ühendamine tööga ja kõigi nende suhete vahel laveerimine oli küllaltki suur väljakutse. See oli mu elu üks hektilisemaid perioode ja tundsin väga selgelt, kuidas teadvelolek saab aidata mul toime tulla,” meenutab Susan. 

Argielu õppetunnid

Susani pilk eksleb korraks kaugusesse üle Amsterdami pilvitu taeva ning kesklinna sakiliste katuste ja hoog ta jutustamises raugeb mikrosekundiks. Võin ainult ette kujutada, kui palju hingetõmbepause on ta aastakümnete jooksul kõikide nende teemade keskel laveeridese endale lubanud. 

Pärast mikropausi ta jätkab: “Tol ajal mõtlesin tõsimeeli, et meie pere erinevate probleemide peamiseks põhjustajaks on mu uus elukaaslane ning mul endal pole nendega midagi pistmist. Arvasin, et olen lõõgastunud, tundlik ja hea ema. 

Ühel meie pere tavapärasel laupäevalpäeval otsustasin teha vaikusepäeva. Ühel hetkel selle päeva jooksul otsustasin teha jalutuskäigu ja selle peale hüüatas minu tollal 10aastane poeg: “Sa lähed jalutama? Sa ei tee seda ju laupäeviti kunagi!”. Vastasin, et praegu on selline tunne ja kui ta tahab, siis võib ta minuga kaasa tulla. Minu üllatuseks ta tuligi ning mul avanes suurepärane võimalus praktiseerida teadvelolevat kõnelemist ja kuulamist ning pikka aega kõndisime ka lihtsalt vaikuses. Õhtul poega magama pannes küsis ta, et mis tänase juures nii teistmoodi oli? See oli nii tore päev võrreldes tavapärastega, aga miks? Ja siis ma saingi aru, et kui mina suudan oma stressi paremini hallata ja olen rohkem oma perekonna jaoks kohal, siis kõik muutub. See on minu enda jaoks isiklikult kõige suuremat mõju avaldanud praktika ja kursuse programmi kokku kirjutades olin veendunud, et peame sinna sisse kirjutama ka vaikusepäeva. ” 

Susan jätab me vestlusesse väikse pausi, et lasta sel tõdemusel sügavamale nii enda kui ka minu teadvusse vajuda. Oskus haaravalt kõnelda, kuid samas ka tähelepanelikult kuulata ja anda ruumi vaikusehetkedele on midagi, mida terve koolitusnädala jooksul ikka ja jälle Susani juures imetlesin.

“Ajal, kui mu lapsed olid veel nii väiksed, et pidin neid kõiki nelja magama panema ja sageli veel üksinda, sest mu partner oli pikki perioode kodust eemal, otsustasin ühel hetkel, et teen igal õhtul kõige viimase lapse voodil istudes teadvelolekupraktika,” meenutab Susan, “Igal õhtul valisin erineva lapse, kelle juurde viimasena jõudsin. Nii sai iga laps neljandiku mu tähelepanust ja viimasel voodil istudes tegin ka enda meditatsioonipraktika. See aitas lastel uinuda ja tekitas minus tunde, et kuigi teen oma harjutust, olen siiski kaperega ühenduses. See oli mulle suureks abiks.”

Susan on puudutanud kõigile tuttavat murekoha. Kuidas leida aega ja ruumi, et teadvelolekut igapäevaelus regulaarselt praktiseerida, kuidas põimida “minu oma aeg” pereajaga? Sageli tundub see pereelu reaalsusega ühildamatu. Lahendused võivad olla väga individuaalsed. Mina näiteks olen sulandanud päeva esimese meditatsiooni ühise hommikusöögi osaks. Teadvelolev söömine, rääkimine ja kuulamine on mulle suureks toeks, kuna argipäeva hommikusöögi protsessil on oht kiirelt areneda hektiliseks, tormakaks ning tüliderohkeks. 

Pilk endasse

Uurin, millest algab teadvelolevaks lapsevanemaks olemine? “Buddha võrdles teadvelolekut peegliga ja mind kõnetab see sügavalt,” vastab Susan. “Kui me vaatame peeglist ennast ja oma hinge, oma vajadusi, siis mida enam me sealt avastame, seda paremini saame me olla nendega, keda abistada soovime. Kui viisin läbi oma kõige esimest kursust, siis oli esimene sessioon minu jaoks katastroof. Mul oli tunne, et see on raskeim asi üldse, mida olen tegema pidanud. Kirjutasin sellest oma õpetajale Mark Williamsile. Ta vastas nii: “Minu kogemus näitab, et kui mul on väga keeruline grupp, siis ma pean ise väga pühendunult mediteerima.” See oli mulle ootamatult abistav mitte ainult töö kontekstis vaid ka pereelus. Loomulikult — mida keerulisem mul on, seda suurema tähelepanuga pean pöörama pilgu enda sisse! Mitte isegi mingisuguse vastuse otsimiseks, vaid alustuseks selleks, et üldse kogeda, mis tunne on olla näiteks läbikukkumise ja teadmatuse ja oskamatuse tundega enda sees?” 

Susanile meenub veel üks lugu Buddhast, kes peale seda, kui tema täiskasvanud poeg talle tunnistas, et on valetanud, võttis pika meditatsioonipausi enne, kui vastama hakkas.“Lapsevanemaks olemise protsessis reageerimine väga kergesti sellele, mis pereringis parasjagu toimub. Sellistel keerulistel hetkedel, kui miski meid ärritab või “käivitab”, peame alati esimesena pöörama pilgu enda sisse. Selles aitabki meid vaikus — meditatsioon,” toob Susan tähelepanu meie peamisele toetuspinnale. 

Susan Bögelsi 3 soovitust teadveloleva vanemluse harjutamiseks:

1.Lapse vaatlemine algaja värske meelega. Harjutus, mis innustab vanemat iga päev leidma hetki, et märgata oma last justkui esmakordselt, uurida teda ning tema tegemisi värske tähelepanelikkusega. Imelihtne, aga sügav praktika, kui seda järjepidevalt teha. 

2. Armastav heasoovlikkus enda suhtes ja enda eest hoolitsemine. Kui vanemal ei ole 3 minutit päevas, et iseenda jaoks vaikuses olla, siis on võimatu olla hea vanem. Seega — enne teiste päästmist tuleb hapnikumask endale pähe tõmmata.

3. Suhete parandamise praktika, mis loob suhtumist, et vanemal on igas konfliktiolukorras võimalus väljendada lapsele, et näeb ja kuuleb teda ning vabandada, et laps seda läbi elama peab. Teadveloleva vanemluse kursuse jooksul harjutatakse pidevalt märkama ja tunnistama, et jah, me võime vanematena suhteid oma lastega kahjustada, aga me saame alati ka tagasi pöörduda ja suhet parandada, isegi 30 aastat hiljem. Sügav ja lootusrikkust süstiv praktika. Me ei pea ega saagi olla täiuslikud vanemad, sestoleme inimesed ja inimesed teevad vigu, aga me saame nende vigade eest vastutust võtta ning suhteid teadlikult hoida.

Originaalartikkel ilmus ajakirjas “EMA” (suvi 2019)