Foto: Rene Altrov

„Praegu on muusikas ilus aeg. Esimest korda on niimoodi, et kui ma olen lava peal, olen ma just selles momendis. Ma tõesti oskan nautida, et ma olen enda bändiga, vahvate inimestega ja selle muusika sees. Inimesed naeratavad ja kõik on hästi.”

Niimoodi, pilk kuskil kauguses justnagu oma bändi otsimas, vastab teisel pool lauda istuv Kali Briis mu küsimusele, kuidas tal praegu läheb. Istume loetud tunnid enne Eesti Laulu poolfinaali maha F-hoones, mis on täis paksu suminat ning suuremate ja väiksemate külastajate kõnekõminat. Inimesed me ümber valdavalt naeratavad ja kõik tundub tõepoolest hästi. Aga kui palju me päriselt märkame ja hoolime, kuidas inimesed me ümber ennast tegelikult tunnevad?

„Pärast seda, mis ma olen läbi elanud, ei ole ma kunagi lähenenud inimestele stiilis „Imelik oled või? Võta kokku ennast ja saa üle!”” ütleb Kali. „Ma lihtsalt küsingi, et mis sind piinab või mis toimub? Vahel, mõne tuttava või sõbraga, kestab see vestlus tegelikult siis paar-kolm tundi ja lõpuks läheme mõlemad hea tundega laiali. Isegi, kui kipud teise inimesega vahel monoloogi pidama, siis oma peas või üksi olles sarnane arutlemine millegipärast ei avaldu. Inimesel on teist inimest vaja.”

Lisaks sellele, et Kali on andekas noor muusik, on ta ka äärmiselt sümpaatne ja avatud inimene, kelle jaoks on muusika viisiks ehitada inimeste vahele sildu ning leida mõttekaaslasi. Aga sagedamini kui võiks arvata, on inimestel nõnda, et keha ning mõistus keelduvad erinevatel põhjustel südamesoovidega koostööd tegemast. Seda on kogenud ka Kali.

„Varem olin lava peal lihtsalt nagu kivikuju. Täielikult krampis. Mul oli tunne, et iga kord lavale minnes kaotasin selle närveerimisega vähemalt aasta oma elust. Terve sisikond tõmbas krimpsu, hääl värises ja pea käis ringi,” meenutab Kali. Ta selgitab, et kõik sai alguse, kui peale keskkooli lõppu oli ta kaks korda olukorras, kus sai peale haigestumist arstidelt vale diagnoosi, mistõttu haigus süvenes ning ta lõpuks haiglasse sattus. „Ülemõtlejas nagu ma olen, äratas see hüpohondriku,” vaatab Kali tollasele tagasi. „Iga kord, kui mul kuskilt valutas või halb oli olla, ei suutnud ma enne rahu leida, kui arsti juurde läksin. Arsti juures mõtlesin aga alati, et äkki mul on jälle mingisugune eriline „superhaigus”, mistõttu ei usaldanud ma enam ka ühtegi diagnoosi. Ma hakkasin reaalselt tundma selliseid hädasid ning valusid, mida tegelikult olemas ei olnud. Käisin arstide juures ja keegi midagi ei avastanud. Mu haiguskaart oli lõpuks nii paks nagu kehva tervisega 70-aastase mehe oma,” ütleb Kali, lustakas muie suunurgas, kuid jätkab kiirelt tõsinedes: „Ma ei saanud enam korralikult magada ning iga kord, kui mõnda tervisemuret kahtlustasin, tuli ka paanikahoog. See kõik süvenes nii hulluks, et ühel hetkel ma tajusin ära, et vau, nüüd ma olen ikka päris sügavale kukkunud, see ei ole enam normaalne. Selleks hetkeks olin ma endale aga juba ootamisega nii suure karuteene teinud, et pidin olukorra stabliliseerimiseks hakkama ravimeid võtma. Ei olnud enam valusid ja iseenesest sai jälle nagu elada, aga mõtteviis oli ikka korrast ära ning sellega pidin tegelikult samamoodi tegelema hakkama.”

Pane silmad kinni ning hinga rahulikult sisse ja välja. Kujuta ette, et su silme ees lamab maas üks suur tiiger. Te lihtsalt vaatate teineteist. Sina ja tiiger. Sa näed tema suuri tumedaid silmi, pikka saba, kohevat kasukat, peenikesi tihedaid vurrusid. Tiiger vaatab sind ja sina vaatad tiigrit…

„Selle visualiseerimisharjutuse põhimõte on,” seletab Kali, „et paned silmad kinni ja hoiad seda pilti silme ees. Lihtsalt vaatad, aga ei pane tiigrit (või mida/keda iganes sa parasjagu ette kujutad) midagi tegema. Ülemõtlejate, ehk siis ka minu põhiline viga on selles, et üritatakse igati kontrollida seda, mis toimub. Näiteks tahetakse ta kohe hüppama panna. Või hakatakse mõtlema, milline ta iseloom on jne. Mind aitas see end väga hästi välja lülitada. Harjutada, et ma ei pea igast mõttest kinni haarama ning seda voolima hakkama. Mõneti on mõtted ju nagu rongid rongijaamas. Jaamast sõidab läbi igasuguseid ronge, aga sa ei pea igaühele peale hüppama. Sa võid lihtsalt istuda rahulikult jaamas ja olla. See kujutluspilt toimib minu jaoks.”

Naudin korra selle mõtte romantilist, aga samas nii täpset analoogiat, kui juba ta jätkabki mõtlikult: „Ma olen seda ka väga palju tähele pannud, et ärevus, see on nagu mingisugune tänapäeva haigus. Mul on tunne – ja eelkõige ma räägin iseenda kogemusest –, et selle väga suureks põhjuseks on, et tänapäeva noortel on liiga palju aega niisama vahtida. Lihtsalt mitte midagi teha.”

Kali jutuga samaaegselt jooksevad mu silme ees numbrid 10–28: ärevushäired on elu jooksul erinevate uuringute põhjal 10–28 protsendil inimestest, mis teeb sellest depressiooni kõrval levinuima psüühikahäire. Kui ärevushäiretega elavaid inimesi on nii palju, siis ei ole ka ime, et Kaligi neid aina enam enda ümber kohtab. Aina enam märgatakse. Aina enam räägitakse.

„Minul oli ka nii, et kui keskooli lõpetasin, oli mul vaba aasta,” jätkab ta. „Ma ei käinud tööl, ma ei teinud mitte midagi. Muusikaasjad seisid. Ma lihtsalt istusin ja ketrasin mõtteid. Ka hiljem olen märganud, et kohe, kui on mingisugused sellised momendid, kus tegevus saab otsa, siis keegi kuskilt hakkab nagu koputama vaikselt. Lihtsalt hakkan keerutama halbasid mõtteid. Sellepärast hakkasin nendel hetkedel, kus mul tööd parasjagu polnud või koolis oli vaheaeg või muusikas oli puhkemoment, suvilas ehitamas käima. Lihtsalt võtsin mõne tööriista kätte, tegutsesin ja siis avastasin, et kaks tundi on märkamatult möödas. Puhanud tunne oli. Peab oskama iseendast puhata.” Kali teeb ka vestluses siinkohal näitliku puhkepausi. „Ja ma siiamaani kasutan seda tiigri-harjutust ka,” tunnistab ta. „Näiteks kui ma lähen magama ning tund aega olen juba tõmmelnud ja voodis linu kulutanud, siis teen selle harjutuse ning juba poole peal jään magama, kuna mõte saab nii vabaks, et lihtsalt väsin automaatselt ära.”

Uurin, kas muusika tegemine on ka midagi, mis aitab mõttevoogu aeglustada, konkretiseerida, tähelepanu koondada. „Jaa,” vastab Kali kohe kiirelt. „Mul ongi nii, et selline siiralt tunnete läbielamine muusika kaudu – see on nagu narkootikum. See vabastab. Isegi, kui need emotsioonid on nii igatsuslikud või kurblikud, siis ma ei tunne end halvasti nendel hetkedel. Inimesed sageli küsivad, et miks sa teed sellist masendavat asja. Ise tõmbad lukku ennast! Kirjuta parem rõõmsatest asjadest! Aga kui ma teen kurblikke lugusid, siis ma pigem tunnen, et olen nendel hetkedel romantilisem kui kunagi varem. Ma ei tunne ennast halvasti. Ma ei ole maailma peale kibestunud. Sellel hetkel, kui ma laule kirjutan, ei ole mul aega muid mõtteid kerida.”

Et siis ikkagi taas üks kannatav kunstnik. Raskused on need, millest inspiratsiooni ammutada. Jõuan sellel mõttekäigul vaid korra enda peas läbi lasta vilksatada, kui juba enne delikaatse küsimuse formuleerimist jõuab Kali mulle jäilile.

„Näiteks kui ma enda muusika peale mõtlen,” selgitab ta, „siis väga palju minu lugusid on nendest nii-öelda emo-momentidest alguse saanud. See on tegelikult ülisuur inspiratsioon. Igatsustunne näiteks. See on minu jaoks kõige tugevam tunne, mis üldse saab olla. Midagi igatseda või millestki puudust tunda, see on selline tunne, et suu ise nagu vajub lahti ja tahaks laulma hakata.” Nüüdseks vastab noormehe seni enamik ajast mööda kõrget ruumi ekselnud pilk mu uurivale pilgule aina sagemini. Vahel ma mõtlen, et inimesed siin Eestis tunneksid end juba siis oluliselt vähem üksikutena ning igatsust täis, kui nad vaid teistele natuke rohkem ja pikemalt otsa julgeksid vaadata. Sageli tuleb juba seda nii pööraselt igatseda, et keegi sulle päriselt otsa vaataks. Aga muidugi inspiratsiooni ammutamiseks on pinnas siinmail soodne.

Originaalartikkel ilmus aprillis 2015 MÜÜRILEHE veebis.