„Lennukisse istudes meenutatakse meile ohutusjuhendamisel alati, et õnnetuse korral tuleb hapnikumask kõigepealt endale näo ette panna ja alles siis asuda teisi abistama. Ma arvan, et see on väga hea nõuanne meile kõigile, kes me töötame teiste inimestega. Kui kanname endas ja oma tegevuses kirge ja suuremat eesmärki, on väga oluline tegutseda tulevikku vaatavalt ning hoida meeles, et tegemist on maratoni, mitte sprindiga.”
Jamie Bristow ei viida me vestluse alustamisega aega. Ta on Tallinnas vaid mõneks aprillipäevaks, mis on täis kohtumisi ja mõttevahetusi väga erinevate valdkondade inimestega. Rõõmuga on ta nende sekka mahutanud ka põgusa mõtiskluse noorsootöö ja teadvelolekupraktikate teemadel ning nii me Palace hotellis kord kohvitassi taga maha istumegi.
„Tegutsedes enda suhtes hoolivalt ning kaastundlikult, näitad sa ühtlasi üles kaastundlikkust ja hoolivust teiste suhtes. Vaid olles kindel, et hoolitsed enda eest, saad sa olla jätkusuutlik selles, mida maailmale pakud. Seega ei ole taibukas end läbi põletada,” selgitab Jamie veendunult ja puhkeb samal hetkel soojalt naerma ning tõdeb, et mõistab küll, kuidas seda on oluliselt lihtsam öelda kui teha.
„Oskused ja teadmised sellest, kuidas meie keha ja meel toimetavad ning kuidas nende eest hoolitseda, on meile hädavajalikud. Ja samaväärselt oluline ning hädavajalik on meie suhtumine enda eest hoolitsemisse ning tasakaalu leidmine teistele andmise ja enda eest hoolitsemise vahel.
Samas, ega ma ei oska öelda, mis see õige tasakaal on, kuna ka mina tegelikult endiselt otsin seda. Küll aga tunnen, et see tasakaal minus on parem kui varem. Kõige selgemalt tajun seda teatava väljalülitamisvõime kaudu, mille endas avastanud olen. Teate ju küll, nii nagu meil kodudes korgid välja löövad, kui liiga palju elektriseadmeid on korraga võrku ühendatud, siis minu sees on ka selline n-ö nupp, mis mind aeg-ajalt päeva jooksul välja lülitab. Kuigi ma tean, et mul on veel hulgaliselt asju teha ning kohustusi ees, siis ühel hetkel päevas ütleb mingisugune tunne mu sees, et jah, ma võiksin küll need asjad kõik veel ära teha, aga mõttekas oleks hoopis koju minna. Mitte ainult selle pärast, et ma soovin ja minust oleks kena veeta aega oma perega, lõõgastuda ja sõpru näha, vaid kuna see on ka strateegiliselt hea mõte. Puhata ja tulla homme värskemana tagasi. Mul on kulunud 15 aastat, et seda võimet endas arendada, aga ma tean, et pikemas plaanis tähendab see, et ma teen paremat ja kvaliteetsemat tööd.”
Jamie Bristow juhib Ühendkuningriigis avaliku, mittetulundus- ja ärisektori koostööks loodud Mindfulnessi Instituuti, on aidanud koostada riigi „A Mindful Nation” raportit ning on tegutsenud ka mindfulness-praktikate online-platvormi Headspace arendusjuhina. Eestisse tõi teda Yoko Alenderi, Vaikuseminutite ja Briti saatkonna toel ellu kutsutud teadveloleku teemaline minikonverents „Tähelepanelik Eesti – a mindful nation” (toimus 12.04 Riigikogus – toim).
See, millise heatahtlikkuse, põhjalikkuse ning pühendumusega Jamie oma ideid edasi annab, on väga inspireeriv ja nii lasengi tal ühe hingetõmbega jätkata:
„Mindfulness’i võtete kasutamine ei tähenda tingimata läbipõlemise suhtes immuunseks muutumist. Endale taolise turvavõrgu loomine tähendab, et sul võib kuluda oluliselt kauem läbipõlemise punkti jõudmiseks (või heal juhul ei jõua sa sinna üldse) ning kui ka peaksid sellesse olukorda sattuma, tunned end tõenäoliselt teisiti – näed avaramat perspektiivi, tunned end toimetulekuviiside suhtes vabamalt ning oled võimaline märkama õppimiskohti. Sa oled teadlikum ning sinu käeulatuses on rohkem ressursse taastumiseks.”
Mindfulness (eesti keeles: teadvelolek, teadlikolek, ärksus, kohalolu, meeletäius jpm – puudub üksainus selgelt enimkasutatav vaste) tähendab tähelepanelikku hoiakut, kus tähelepanu on olevikul ning see tähelepanu on (võimalikult) hinnanguvaba. Sellist tähelepanu võib rakendada (või mitte rakendada) igas hetkes ja seega on see kõige puhtamal kujul täiesti struktureerimatu praktika.
Meditatsioonid on konkreetsemad harjutused, kus on (enamasti taotletult) tähelepanu suunamiseks mingid juhised. Variatsioone on siin väga-väga palju – alates iidsetest väga pikkadest ja reglementeeritud religioosse sisu ja eesmärgiga meditatsioonidest kuni psühhoteraapias kasutatavate lihtsate harjutusteni, millel ei pruugi olla muud sihti, kui anda inimesele kogemust oma tähelepanu juhtimisest.
/Jorgen Matsi, Novaator “Meditatsioon ei vii ilmtingimata stressi vähenemiseni”/
Ühendkuningriigis kasutatakse vaimse tervise hoidmises, stressiennetuses ja ravis nii ilma kui ka koos medikamendidega mindfulness’i baasil teraapiaid. Tegemist on konkreetsete teaduslikult välja töötatud meetoditega, mida kirjanduses võib kohata lühenditena MBCT ja MBSR, ehk Mindfulness Based Cognitive Therapy ja Mindfulness Based Stress Reduction.
„Noorsootöös on väärtustel väga oluline roll,” muutub Jamie mõtlikuks. „Ühelt poolt väärtused, mida see kutseala endas kannab, ja teisalt väärtused sinu enda sees, millel peab olema kokkupuutepunkte kutsealal oluliseks peetavaga. Teadveloleku praktikad aitavad näha neid väärtusi endas selgemalt ning samas ka sõnastada ja väljendada neid täpsemalt. See on oluline, kuna aja möödudes, kui ilmnevad esimesed tüdimuse, väsimuse ja ehk isegi läbipõlemise märgid, võib just teadlik olek nendest sisemistest ja välistest väärtustest aidata meil neid enda jaoks selgetena hoida.
Kui hakkad unustama, mis on sinu jaoks tähtsaim ning mis on selle kõige mõte, mida teed, siis teadlikkus annab sulle võimaluse öelda ja teha asju, mis on sinu väärtustega kooskõlas. Igapäevane harjumus tulla tagasi vaikusehetke, tagasi selle juurde, mis sinu jaoks kõige olulisem on, annab kindla sihi ja hoiab sind teel.”
Teadveloleku praktikad aitavad näha isiklikke väärtushoiakuid selgemalt ning pakuvad võimaluse neid teadlikult ja sihipäraselt endas arendada. Jamie kirjeldab tabavalt, kuidas tema kasutaks „mediteerima” asemel pigem sõna „kultiveerima” (cultivate), viidates sellega, et meis kõigis on ärksus olemas, kuid väljendunud erineval tasemel. Meisse on kohalolu loomupäraselt sisseprogrammeeritud, kuid mõned meist on teadlikumad kui teised ning see võib tuleneda nii erinevatest perekondlikest, keskkondlikest kui ka muudest põhjustest. Aga loeb see, et meil kõigil on võimalik soovi korral oma isiklikku teadvelolekuvõimet arendada ning seeläbi kultiveerida endis väärtusi nagu heasoovlikkus, kaastunne jmt. Uuringud näitavad, et ärksameelsed inimesed on vastupidavamad psühholoogilisele stressile, teevad kaalutletumaid otsuseid ning neil on rahuldustpakkuvamad suhted.
Aga kuidas teha esimesed sammud teadlikkuse teel ning hoolitseda selle eest, et praktikad ka püsivalt päevakavas kanda kinnitaksid? Jamiel ei võta vastuse leidmine kaua aega, ta nõjatub õige pisut minu poole ning suunurgas südamlikult kavalalt tuksuv naerukurd avaldab, et alustama peaks kavatsuse (intention) arendamisest endas. „Tööta endas välja kavatsust olla kohal kõiges selles, mis sinu südames, meeles, kehas ja su ümber parasjagu toimimas on. Alusta kasvõi 30 ärksa sekundiga päevas,” noogutab ta veendunult. “Olgu see siis teadvelolevalt hambaid pestes või täie kohaloluga lõunat süües. Mis iganes tegevus sulle mõnus tundub. Aga ole valmis kogema, kui keeruline see on, ning ole enda suhtes lahke ja kannatlik, meenutades endale, et see on alles algus. Et see kõik on vajalik märkamaks, kui suure osa päevast sa tegelikult justkui autopiloodil tegutsed.”
Kavatsuse kasvatamise mõte kõnetab mind väga, sest mulle tundub, et igapäevaseks saanud rööprähklemise ning ajanappuse virvarris näivad head ja enese heaolule suunatud ideed liiga sageli nagu mingisse musta auku kaduvat. Üks hetk on peas suurepärane kavatsus alustada igaõhtuse jooksutrenniga ja järgmisel hetkel on möödas kaks nädalat ning ideest on saanud hägune mälestus. Teisel hetkel unistad kaks korda nädalas pikemalt mõnele heale raamatule pühendumisest, aga kuu aega hiljem seisab raamat endiselt öökapil kerge tolmukihi all ning sina istud veel kesköölgi üleval, vastates töökirjadele.
Jamie haarab elavalt mu jooksmisega alustamise mõttest ja lisab: „Jah, just nii ongi, et vahel, kui sa tõesti näiteks ei viitsi jooksma minna, aga tead, et pead trenni tegema, siis on väga kasulik ikkagi teha see liigutus ja tõmmata jooksutossud jalga ning kõndida ukseni. Hingata seal sõõm värsket õhku ja tulla diivanile tagasi (kui tõesti püsib tunne, et täna jooksma minna ei jaksa). Isegi selle väikse sammu tegemine on parem, kui lihtsalt diivanile lösutama jäämine. Sest nii sa arendad endas harjumust. Kasvatad kavatsust jooksma minemisest. Niimoodi jätkates on tõenäoline, et järgmisel päeval lähed sa võib-olla juba tänava lõpuni ja sellest järgmisel päeval teed ringi pargis jne. Ehk siis on muidugi ju suurepärane, kui sa oled võimeline kohe alguses istuma ning mediteerina järjest 40 minutit, aga kui sul ei ole selleks aega, siis ka 30 sekundit iga päev, seejärel 1 minut ja siis 5 minutit … niimoodi vaikselt kavatsust kasvatades pikenevad ka isiklikud praktikad.”
„Töötades noorte inimestega, peaks kogu aeg hoidma enda peas küsimust, kuidas saada noortest kätte parim – kuidas aidata neil püsivalt ja pühendunult keskenduda.”
Selget seost noorsootöö ja mindfulness’i vahel näeb Jamie ka just noortest mõeldes. “Ma näen, et selles vajavad nad rohkem tuge kui kunagi varem,” on mees veendunud. „Koopamehed, kes omal ajal mammutijahilt tagasi tulid, lõõgastusid lõkke ääres ning unustasid vaikselt möödunud ohu. Polnud väga palju rohkemat, mida nad oleksid sel hetkel juurde soovinud ning olulised reageerimiskeskused nende ajus said puhkust. Polnud kohvi, hasartmäge, sotsiaalmeediat ega arvutimänge. Viimase 200−300 aasta jooksul on inimkond stimuleerinud oma närvisüsteemi reaktsioonikeskusi selleni, et meie hirmud ja ohud ei ole enam reaalsed põgene-võitle situatsioonid. Aga meie aju reageerib ikkagi samal viisil, olgu siis tegemist tööpinge, koolikiusamise, suhtedraama või muu probleemiga. Kui me tahame õpetada noori oma närvisüsteemi balansseerima ja hoidma sellises tasakaalus, nagu see olema peaks, tuleb meil leida selleks uusi strateegiaid. Meil on vaja toetada noori, et arendada endis uusi psüühilisi enesekaitsemehhanisme, ja mindfulness on üks suurepärastest vahenditest sel teel.”
| Jamie soovitab: Headspace.com Buddhify.com Mindpilot.com Imagineclarity.com Whil.com |
Originaalartikkel ilmus noorsootööajakirjas “MIHUS” nr 24 (juuli 2018) ning MIHUS veebis.
Lisa kommentaar