Foto: Ekvilibrist

“Armastus ei ole tunne, see on harjutus,” on öelnud psühhoanalüütik Erich Fromm. Perenõustaja ja nelja-aastase tütre ema Gea Grigorjev (33) räägib, millised pealtnäha väheolulised sõnad ja teod aitavad meil igapäevaselt armastamist õppida ja mis õhtu lõpuks üht paari koos hoiab.

Mis see siis on, mida me õigupoolest harjutame?

Psühhoanalüütik ja filosoof Erich Fromm ütleb oma raamatus „Armastuse kunst”, et armastuse praktika nõuab distsipliini, keskendumist, kannatlikkust, usku ning nartsissistlikust mõtlemisest loobumist. Mitmed nüüdisaegsed sotsioloogilised uuringud kirjeldavad, kuidas õnnelikus abielus olevad paarid vahetavad iga negatiivse alatooniga suhtlushetke kohta keskmiselt viis positiivselt laetud hetke, nagu näiteks kiire suudlus või kompliment. Uuringus, mis jälgis erinevaid abielupaare kuue aasta jooksul leiti, et paarid, kes kokku jäid, pöördusid lahku läinutest kaks ja pool korda suurema tõenäosusega konflikti hetkel teineteise suunas — keha positsioneerimine aitas tüli eskaleerumise hoogu maha võtta.

Need ja muud soovitused, mida erinevatest meediaväljaannetest suhtenippide ja -trikkide rubriigist lugeda saab, võivad tunduda imepisikeste sammude ja tühiste tegudena. Oma näilises enestmõistetavuses ei vaja need teadust, et oma kehtivust kinnitada, ometi moodustavad just sellised igapäevased harjumused täiskasvanuliku kiindumus- ehk paarisuhte tuuma. Need väliselt väikesed, aga sisult suured sammud meenutavad meile teravalt, kui palju nõuab armastuse praktika tööd ja energiat, et paarisuhe kestma jääks. Nii see armastuse harjutamine käibki.

Suured ootused

Ameerika kõmuline blogija ja kirjanik Jonah Lehrer kirjutab raamatus „Raamat armastusest” („A Book About Love”), et pikaajaline romantiline suhe ei ole kunagi varem olnud inimeste jaoks olulisem kui praegu. Ta toob ühe näitena välja uuringu, kus räägiti, et kui 1970ndatel võõrustas keskmine abielupaar aastas kodus külaliste seltskonda 15 korral, siis 1990ndateks oli kordade arv langenud napi 8 peale. Seega 45% langus vaid paarikümne aastaga. Praeguse elutempo juures on paljudele tuttav olukord, kus sõpradega taaskohtudes imestatakse ühiselt selle üle, kuidas pool aastat, aasta või suisa kaks on mängleva kiirusega mööda läinud, ilma et oleks vahepeal kohtutudki. 

Mida aga selline sotsiaalse suhtluse vähenemine kaasa toob? Ühe asjana selle, et aina enam toetutakse paarisuhtele. Nii on näiteks vahemikus 1985-2004 suisa kahekordistunud ameeriklaste hulk, kes ütlesid, et nende kaasa on ainuke inimene, kellega olulistel teemadel arutletakse. 

Ka tunnustatud Belgia pereterapeut Esther Perel märgib möödunud detsembris The New Yorkerile antud intervjuus, et kunagi varem perede ajaloos pole paari emotsionaalne heaolu mänginud nii olulist rolli pere püsimisel. Varem võis paar vireleda õnnetult aastakümneid, abielluti terveks eluks ning kui emmale-kummale miski ei sobinud, siis oli enam-vähem ainukeseks lootuseks sellest suhtest välja pääseda partneri varajane surm. Abielu oli pragmaatiline institutsioon. Seda oli tarvis, kuid abielus olek ei pruukinud tingimata väga suurepärane tunne olla. Eriti naiste jaoks. Tänapäeval oodatakse aga Pereli sõnul abielult romantilised ootuste täitmist, seda, et abielu pakuks kuuluvustunnet, igatsuse leevendust ja meie isiklikke eneseteostusvajadusi. Kõik need ootused ja soovid, mille rahuldamisega oli varem seotud terve küla, asetatakse nüüd paarisuhtes selle ühe inimese, partneri õlule. Küsimused, millele varem leiti vastuseid reeglitest ja kohustustest, tuleb nüüd paaridel lahendada omavahelistes vestlustes. Kuigi see on tekitanud paarisuhetes kindlasti palju uusi riskikohti ja toonud kaasa lahkuminekute tulva, võib mõelda ka nõnda, et need, kes tänapäeval õnnelikult kokku jäävad, on väga mitmes mõttes lähedasemad, kui paarid kunagi varem ajaloos olnud on.

Kuidas libedal teel püsti jääda?

Mina olen oma elukaaslase ja lapse isaga olnud paarisuhtes tänaseks seitse aastat. Selle aasta veebruaris palus ta mind endale naiseks. Mul käib siiani mõnus-põnev soe jutt kõhust läbi, kui ma sellest mõtlen, selle kohta kirjutan või kellegagi seda arutan. See on mulle oluline, aga ma ei teadnud, kui oluline või mis moodi oluline, enne kui see juhtus. Ma ei saanud enam peast internetist loetud tundmatu autori tsitaati: „No one falls in love by choice, it is by chance. No one stays in love by chance, it is by work. And no one falls out of love by chance, it is by choice.” („Keegi ei saa valida, kas ta armub, see juhtub. Keegi ei jää armunuks juhuslikult, vaid tööd tehes. Ja keegi ei lõpeta armastamist juhuslikult, vaid ta valib selle.”) Otsus abielluda märkis niimoodi minu jaoks veelkord ning rituaalselt seda, et oleme ühiselt otsustanud valida iga päev uuesti pühenduda meie armastuse harjutuse miljonile väiksele sammule ning toetada teineteist selles. 

Esther Perel on humoorikalt öelnud, et tema meelest oleks selle asemel, et pulmas vanduda oma kaasa põskedelt kõikide pisarate pühkimist juba enne, kui need sinna ilmuvad, märksa realistlikum öelda abielutõotusena midagi sellist, et ma keeran regulaarselt asju pekki ning aeg-ajalt tunnistan need teod ka enda omaks. Oma töös perenõustajana puutun tihti kokku just nimelt selliste libastumise lugudega. Nõustamisruumis arutame ja harjutamegi me koos, kuidas toimunud tegusid omaks tunnistada ja milliseid edasisi samme astuda, et libedale teele liiva puistata, nii et seal järgmine kord paarina ja perena püsti jääda.

Libastumistest ei ole muidugi kahjuks pääsu ka ühelgi pereterapeudil ega -nõustajal, kuid üks asi, mida selline süsteemne lähenemine peretööle ja töötamine päris peredega mulle õnneks väga kindlalt iga päev pakub, on uskumus ja usaldus, et iga paar toimetab omal viisil. Ei ole universaalseid üdini õigeid ja valesid vastuseid-lahendusi ega ühte pereõnne definitsiooni. Pole olemas ühte täiuslikku armastust, mille suunas püüelda. Sellest hoolimata on levinud endiselt mitmeid müüte, mis paarisuhtes olevate inimeste peades tiirlevad ning nende enesekindlust kõigutavad.

„Armastus on tegusõna,” on öelnud Esther Perel, „see on olulisim. See on erinevate emotsioonide – nii positiivsete, primitiivsete kui ka näiliselt mõttetute tunnete aktiivne kogemine. See on väga aktiivne tegusõna ning vahel on suisa kummaline, millises voolamises see võib olla. Nagu kuu. Me arvame ühel hetkel, et see on kadunud, kuid juba ta ilmubki taas välja. Armastus ei ole püsiva entusiasmi seisund. Ma olen suhtes olnud 35 aastat, ma harjutan.”

Mis hoiab koos?
Siin on paar olulistpõhitõde, mis on toetanud pereterapeut Gea Griorjevit, mida teadusuuringud on kinnitanud, mis müüte ümber lükkavad ja mida iga paar võiks õnneliku armastuse praktika hoidmiseks ja väljakutsetega hakkama saamiseks igapäevaselt meeles hoida.

Tülitsemise tähtsus

Teadlaste sõnul on püsivamad suhted neil paaridel, kes kurdavad teineteisele pigem rohkem ning ka väikeste asjade üle. Paaridaga, kes ootavad kurtmisega suurte teemade üles kerkimiseni, lahutavad suurema tõenäosusega. Washingtoni Ülikooli emeriitprofessori, terapeudi ja uurija John Gottmani töödest järeldub, et kui paar kolmandaks kooselu aastaks tülitsenud ei ole, on neil üsna suur tõenäosus tülitseda peagi kohtus lahutuse käigus. Nii võib vaadata kurtmist ja vaidlemist intiimsuhtes kui ühte täiesti adekvaatset viisi oma hoolimist väljendada.

Kõige olulisem sarnasus

Ettekujutus, milline peaks meie täiuslik kaaslane olema — oleks meiesarnane, talle meeldiks täpselt samad asjad jne –, ja see, millist inimest me tegelikult vajame, võivad olla kaks fundamentaalselterinevat isiksust. Ainuke sarnasus, mis suhte püsimisel tõesti olulist rolli mängib, on seotud hoopis metaemotsioonidega ehk sellega, kuidas ja mida partnerid tunnete suhtes tunnevad. Näiteks kas usutakse, et viha tuleb väljendada või sees hoida, jne. Gottman toob välja, et just selle sarnasuse põhjal saab teha ennustusi, kuivõrd püsivaks abielu kujuneb.

Vestluse algus

Gottman tõdeb, et ta oskab 96% juhtudest ennustada paari vestluse esimeste minutite järgi, kuidas see edasi kulgeb. Negatiivsus toitub iseendast ning sunnib vestlust selliseks jäämagi. Ent see, kuidas algavad suhtes vestlused olulistel teemadel, ei otsusta üksnesantud konkreetse jutuajamise käiku, vaid määrab ka tulevikus toimuva lahutuse tõenäosuse. Nii mängib armastuse praktikas suurtrolli oskusel ühendada end lahti emotsioonide intertsist, aktsepteerida oma osa lahkhelides ning võtta vastutus suhte parandamise ja lahenduse leidmise teel.

Milline on „meie” lugu

Kas paar räägib teistele oma suhtest negatiivset minimeerides ja positiivsele keskendudes, kaaslast tunnustades ja tõstes või kujuneb sellest kurtmine teemadel, mis kõik valesti on ning milliste sigadustega partner käesoleval nädalal taas hakkama on saanud? Paarisuhete püsimajäämist uurides tõdes Gottman, et edu saatis neid suhteid, kus partnerid kultiveerisid ja väljendasid pahameele asemel tänu. 

Originaalartikkel ilmus ajakirjas “EMA” (kevad 2019)